Raimond Valgre skulptuuri rajamine oli Pärnu Rotary Klubi jaoks märgiline tähis – tegemist oli esimese suuremahulise projektiga, mis viidi ellu täielikult ilma välisrahastuseta ja kuhu olid kaasatud kõik klubivennad.
Idee sai alguse 2003. aasta sügisel, mil helilooja sünnist oli möödumas 90 aastat. Tõdemus, et eestlaste poolt palavalt armastatud ja tänaseni populaarsel autoril puudub Eestimaal väärikas mälestusmärk, pani mõtte idanema. Kuna Valgrel oli Pärnuga tugev seos, otsustatigi see tühimik täita. Asukohaks valiti Pärnu Kuursaali kõrval asuv plats ja skulptoriks pärnakas Rait Pärg, kes võttis väljakutse suure õhinaga vastu.
Avalik loomeprotsess ja rahva toetus
Rait Pärg alustas modelleerimist 2003. aasta jaanuaris ja kahe kuuga valmis täismõõtmetes saviskulptuur. Eriliseks tegi protsessi selle avalikkus: töö toimus Rüütli tänaval asunud Pärnu Linnagalerii ruumides, kus uksed olid huvilistele valla. Iga linnakodanik võis sisse astuda ja jälgida, kuidas kuju valmib. Meediahuvi ettevõtmise vastu oli suur.
Seejärel võeti savikujult kipsjäljend ja skulptuur valati pronksi Tallinnas firmas Ars Monumentaal. Pärnusse jõudis taies mai lõpus. Valgre kuju pandi istuma spetsiaalsele lainjale marmorterratsost kivipingile, mille tagakülge kaunistavad akordioniklahvid.
Rahastus saadi kokku üllatavalt ladusalt, sest “aeti õiget asja”. Eelarveks oli planeeritud 650 000 krooni, kuid annetustena laekus lausa 700 000 krooni. Enamik toetajaid olid pärnakad, kuid abikäe ulatasid ka inimesed kaugemalt. Inimesed tundsid isegi muret, kas jõuavad veel annetada enne arvete sulgemist. Suureks toeks oli Pärnu linn – tollane linnapea oli klubiliige Väino Hallikmägi –, aidates nii raha, lubade kui ka pargi rajamisega. Kõigi toetajate nimed jäädvustati kivipingi küljele kinnitatud metallplaadile.
Pidulik avamine ja elav pärand
Kuju avati pidulikult 27. juunil 2003. Ilm oli kui tellitult päikeseline ja rahvast oli kogunenud rõõmustavalt palju. Tseremooniale järgnes samas kõlakojas muusikafestival “Kummardus Valgrele” ning meeleolukas pidu Kuursaalis Mart Sanderi juhtimisel.
Suuremate annetajate tänamiseks valmistati skulptuurist 20 pronksist minikoopiat. Lisaks loodi 10 tänukuju, et tunnustada tulevikus Valgre pärandi propageerijaid. Esimene neist anti avamisõhtul Mart Sanderile, hiljem on selle pälvinud teiste seas Valter Ojakäär, Mati Põldre, Liisi Koikson ja Francis Goya.
Skulptuuri rajamine pani aluse kaunile traditsioonile. Igal vana-aasta õhtul, Valgre surma-aastapäeval, koguneb klubi koos linnarahvaga kuju jalamile, et süüdata küünlad, pidada mälestuskõne ja võtta pits viina. Aastaid jagas seal huvitavaid seiku helilooja elust filmimees Mati Põldre.
Tänaseks on pronksist Valgre saanud Pärnu lahutamatuks osaks. Külmal talvepäeval võib tema kaelas näha soojendavat salli ning kohapeal kõlav muusika pakub möödujatele meeldejääva elamuse.
